Vana-Kreeka kunst

Vana-Kreekas valitsenud demokraatliku orjanduse tõttu oli vabadel inimestel võimalus tegeleda vaimsete aladega nagu matemaatika, filosoofia ja meditsiin. Sellest tulenevalt toimus just Vana-Kreekas nendes valkondades kiire areng. Vanakreeklased uskusid inimeste moodi jumalaid, ehitasid nende auks templeid, ohverdasid loomi ja pühendasid neile rongkäike, mänge ja etendusi. (kunstiabi.weebly: Vana-Kreeka. Kasutatud 31.10.2017)


Vana-Kreeka kunsti jaotatakse kolmeks perioodiks:
  1. Arhailine e. vana aeg - 600-480 e.Kr.
  2. Klassikaline e. õitseaeg - 480-323 e.Kr.
  3. Hellenistlik e. hiline aeg - 323 e.Kr.-30 p.Kr.
(Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)


Sambad on Vana-Kreeka arhitektuuri kõige meeldejäävamaks osaks. Nad jagunevad ehituselt kolme ossa: baas e. alumine osa, tüves e. keskmine osa, kapiteel e. ülemine osa. Ka stiililt jaotatakse nad kolmeks: dooria, joonia ja korintose stiil. Dooria stiilile on omane lihtne, tugev sammas, millel pole baasi. Samba tüves on kaetud püstiste vagudega ja kapiteel koosneb nelinurksest ja ümarast plaadist. Joonia stiilis sammas on peenikesem ja kõrgem. Baas on ümara kujuga ja kapiteeli ülaosas on padjakujuline kivi, mille otsad on rullis(voluut). Korintose sambad on kõige kaunistatumad. Kapiteel on kaetud taimemotiividega, sambad ün üldiselt kõrgemad ja peenemad. (kunstiabi.weebly: Templid. Kasutatud 31.10.2017)


Ateena Akropol, vanakreeka klassikaline ajastu, 5. saj eKr.
Hooned: Parthenon, Erchtheion (karüatiididega hoone), Propüleed (väravaehitus).

Erchtheion
allikas
The Parthenon in Athens.jpg
Parthenon
allikas
Seotud kujutis
Propülee koopia Münchenis
allikas

Kreeka templid ehitati alusplaadile ja sinna jõudmiseks kasutati madalat treppi. Alusplaadil paiknes ruum, kus hoiti jumala kuju. Tempel oli mõeldud jumala eluasemeks, ohverdusi ja jumalateenistusi peeti õues, seega ehitati tavaliselt templi ette kivist altar. Ristkülikukujulised ruumid olid ääristatud sammastega ning neil polnud aknaid ega valgustust. Materjalidest kasutati puitu ja kivi. Ateenasse ehitati dooria stiilis Parthenoni tempel, mis oli pühendatud Athenale. Vahel kasutati dekoratsiooniks karüatiide, mis olid maani rüüga naise kujud, millel oli samba või pilastri ülesanne. (Loengumaterjale: Arhailise ajastu arhitektuur. Kasutatud 31.10.2017; Vikipeedia: Karüatiid. Kasutatud 31.10.2017)






Kore 650 B.C. & Kouros 600B.C.
Vanakreeka kujutüübid: kore ja kouros.
 Arhailine ajastu, 7.-6. saj eKr
allikas
Vana-Kreeka skulptuur on tihedalt seotud arhitektuuriga. Arhailisel ajal loodi vabalt seisvaid kujusid nagu kouros, mis oli alasti meesfiguur, ja kore, mis oli riietatud naise kuju. Nendes on tunda tugevat egiptuse kunsti mõju, kuid nad olid anatoomiliselt kohmakamad. Meesfiguurid seisavad sirgelt, vasak jalg eespool, krampliku näoga, seevastu kore'sid kujutati rõõmsa pilguga. (Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)

Klassikalisel perioodil võeti kasutusele kontrapost(poos, kus keha toetub ühele jalale), mis muutis skulptuuri loomulikumaks. Kreeka skulptuuridest väljapaistvamad on Myroni Kettaheitja, Lysippose Kaapija, Polykleitose Odakandja, Praxitelese Hermes Dionysos-lapsega, Samothrake Nike, Milose Venus ja Laokooni grupp. (Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)






Polykleitose „Odakandja“,
vanakreeka klassikaline ajastu, 5. saj eKr
allikas

File:Nike of Samothrake Louvre Ma2369.jpg
Samothrake Nike,
vanakreeka hellenistlik ajastu, 2. saj eKr
allikas
The Discobolus: marble statue of an athlete stooping to throw the discus. One of several Roman copies made of a lost bronze original made in the 5th century BC by the sculptor Myron. The head is wrongly restored and should be turned to watch the discus.
Myroni „Kettaheitja“,
vanakreeka klassikaline ajastu, 5. saj eKr
allikas
Milose Venus, vanakreeka hellenism.jpg
Milose Venus,
vanakreeka hellenistlik ajastu, 1. saj eKr
allikas
Lakooni grupp, vanakreeka hellenism.jpg
Laokooni grupp,
vanakreeka hellenistlik ajastu, 1. saj eKr
allikas


Arhailisel ajal maaliti anumatele elusolendeid kohmakate mustade siluettidena. 6. saj.e.Kr. asendus see mustafiguurilise stiiliga. Siis hakati figuure kujutama suuremalt ja geomeetrilise ornamentika tähtsus langes. Mustad figuurid maaliti punakale savipinnale ning anatoomiat kujutati realistlikumalt. Sel sajandil hakati kasutama ka punasefiguurilist stiili, mis seisnes tausta katmises musta krundiga ning nii jäid figuurid ise savivärvi. Kuna pintsliga sai savil kujutada detaile paremini, muutusid kujutised keerukamateks, ruumilistemaks ja loomulikumateks. (Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)


Dionysose aupidustustest kujunes Kreekas välja teatrikultuur. Etendusi peeti vabaõhulaval, mille keseks oli ümmargune väljak orkestra koori jaoks. Seda ümbritsesid vaatajate pingiread e. theatron ning orkestra taga asus ehitis skeene, mis oli etendusele fooniks ning kust astusid lavale näitlejad. Skeene ees asuva proskenioni peale koondus näitlejate tegevus. (Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)
Vana-Kreeka kultuuri kokkuvõte