Islami kunst
Islami kunst tekkis 7.-8. saj. araabia, bütsantsi, hellenismi ja kopti kunsti segumenimsel ja levis Araabias, Kesk-Aasias, Indias, Põhja-Aafrikas ja Hispaanias. Peamiselt viljelesid islami kunsti araablased, iraanlased ja türgi ja mongoli rahvad. Koraani monoteismi tõttu keelati ära usulise sisuga kunst ning koos sellega ka igasugune kujutav kunst. Seetõttu on islami kunsti ühendavateks osadeks arhitektuur, tarbekunst ja abstraktne ornamentika. (entsyklopeedia.ee: Islami kunst. Kasutatud 30.11.2017)
Kuna islami usus käsitletakse Piibli prohveteid ja Jeesus Kristust Muhamedi eelkäijatena, siis oli muhameedlastel soodne võtta üle kristlikke pühakodasid. Näiteks on Hagia Sophia mošee ümberehitatud samanimelisest kirikust ning Jeruusalemmas laiendati bütsantsi stiilis kirik al-Aksa mošeeks. Bütsantsi ehitiste eeskujul hakati ehitama ka kuppelmošeesid nagu Kubbat-as-Sahra Jeruusalemmas. 9. sajandil omaette riigiks eraldunud muhameedlikus Egiptuses arenes seal välja uudne kuppelmošeede stiil.
(Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)
Lisaks mošeedele ehitasid moslemid ka medresesid, losse ja linnuseid. Medresse on ehitistüüp, mis ühendab mošee ja õppeasutuse. Sel on nelinurkne õu, mille ümber on kahekorruselised ehitised. Nende keskel on suur koda ja selle mõlemal poolel kambrid õpilastele. Kuulsamad moslemite poolt ehitatud lossid asuvad Hispaanias mauride võimu ajast, üks nendest on Alhambra loss. (Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)
Kõrgele tasemele jõudis ka islami tarbekunst, millele on iseloomulikuks ornamentika rikkus ja värvikus. Just Iraanis ja Turkestanis sai populaarseks vaibakunst. Selle tõttu kujunesid klassikalised mustrid ning hakati kuduma luksuslikke kangaid nagu brokaad. (entsyklopeedia.ee: Islami kunst. Kasutatud 30.11.2017)
Ehituskunstis peetakse tähtsaimaks mošeed e. islami usu pühakoda. Kuna muhameedlased peavad päevas 5 korda palvetama, on pühakoda väga suur osa nende elust. Mošeesid on väga erinevaid islami kultuuri mitmekesisuse tõttu. Enamasti koosnevad nad aga müüriga ümbritsetud nelinurksest õuest, mida piiravad sammaskäigud. Ühel küljel on suurem, madal ja lameda laega saal, mille jagavad löövideks sambad. Meka-poolses seinas on poolümar palvenišš, neid võib olla ka mitu. Mošee õues peab kindlasti olema kaev, sest enne palvet nõuab usk rituaalset pesemist. Tavaliselt asub mošee juures ka üks või mitu kõrget kitsast torni e. minaretti. Need võivad olla näiteks nelinurksed, ümarad, hulktahksed, isegi kruvikujulised. Mõnel on ka mitu rõdu ja terava tipuga katus. Samuti on sammastevahelised kaared kujundatud fantaasiaküllaselt. Islami ehituskunstile annab omapära ornamentaalne dekoratsioon. Tüüpiliseks motiiviks on abstraktne keeruline väänlev taimemotiiv e. arabesk. Ornamentikat on loodud väga erinevatest materjalidest nagu kivimosaiik, marmor või kips.
(Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)
 |
| Hagia Sophia mošee, 15. saj. allikas |
 |
| Alhambra loss allikas |
Lisaks mošeedele ehitasid moslemid ka medresesid, losse ja linnuseid. Medresse on ehitistüüp, mis ühendab mošee ja õppeasutuse. Sel on nelinurkne õu, mille ümber on kahekorruselised ehitised. Nende keskel on suur koda ja selle mõlemal poolel kambrid õpilastele. Kuulsamad moslemite poolt ehitatud lossid asuvad Hispaanias mauride võimu ajast, üks nendest on Alhambra loss. (Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)
Kõrgele tasemele jõudis ka islami tarbekunst, millele on iseloomulikuks ornamentika rikkus ja värvikus. Just Iraanis ja Turkestanis sai populaarseks vaibakunst. Selle tõttu kujunesid klassikalised mustrid ning hakati kuduma luksuslikke kangaid nagu brokaad. (entsyklopeedia.ee: Islami kunst. Kasutatud 30.11.2017)