Varakristlik kunst

Kuigi Roomas võeti vastu palju uske, jäi kristlus roomlastega vastuolusse, sest ristiusk nõudis igapäevalu ja usu ühendamist, võrdsust kõigi vahel. Kristlus levis aga kiiresti saladuskatte all. Kokkusaamisi peeti katakombides, mis olid maaalused mitme kilomeetri pikkused käigud, mille seintesse maeti surnuid. Katakombides asusid ka kabelid, koosoleku- ja söögiruumid ja magamiskohad. Alles 313. aastal kuulutas keiser Constantinus ristiusu lubatuks. (kunstiabi.weebly: Varakristlik ja bütsantsi kunst. Kasutatud 9.11.2017)

Kristlastele oli tähtsam Jumala sõna, kui visuaalne kunst, kuid kui hakati papüüruse kasutamise asemel valmistama raamatuid pärgamendist, hakkas levima raamatu- e. miniatuurmaal. Esimesteks varakristlikeks kunstiteosteks peetakse katakombides asuvaid seina- ja laemaale. Need on sarnased rooma omadele, kuid sisus leidub palju erinevusi. Kristlased on välja jätnud erootilised teemad ja kõik, mis seostus paganliku usuga. (Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)

Varakristlik sarkofaag.

4.saj.

allikas

Ristiusk oli pikka aega keelatud, seega mõtlesid kristlased välja enda jaoks tingmärgid, mille tähendust teadsid ainult nemad ise. Sümboolikat kasutades sai anda kristliku sisu teostele, ilma ohtu sattumiseta. Näiteks tähendas lambatalle kandev mees Head Karjast e. Kristust ja tuvi - pühavaimu. (Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile; http://kristlus.varstukk.edu.ee: Kristlikud sümbolid. Kasutatud 9.11.2017)

Varakristlikul ajal ei loodud vabalt seisvaid figuure, sest taheti vältida sarnasust paganlike religioonidega ja neile omase kujude kummardamisega. Tegeleti aga reljeefidega, millega kaunistati sarkofaage ning mis olid piibliteemalised. Kristlik reljeefikunst hakkas levima, kui ristiusk sai seaduslikuks. (Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)

basiilika plaan
allikas

Kuna antiiktempel ei sobinud enam kokkusaamisteks, oli vaja uutmoodi ruumi, mis sobiks kristlusega nii usulistel kui ka praktilistel põhjustel. Selleks võeti rooma kohtu- ja koosolekuhoonete tüüp basiilika. Kirikust sai lihtne piklik hoone, mille kaks rida sambaid jagas selle kolmeks osaks e. lööviks. Kirik oli asetatud ilmakaarte suhtes: lääs-ida. Uks asus läänepool. Idapoolses osas aga võis olla kiriku põhiteljega risti olev lööv e. transept. Sellest veel idapool asus apsiid e. poolringi kujuga võlvitud ruum. (Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)

Lihtsale arhitektuurile andis pidulikkust juurde seinamaal ning eriti mosaiigid, mida leidub paljude varakristlike kirikute kesklöövides ja akende ümbruses. Varakristlikus mosaiigis kasutati palju erksavärvilisi klaasikuubikuid, mis peegeldasid valgust. Palju kasutati helerohelist, kuldset, helesinist tooni ja lillakat ookrit. Mosaiikide sisuks olid piiblilood ning nende kujutamiseks kasutati samuti sümboolikat. Pühakud olid tihti tardunud poosis, ranged. Detailide kujutamisest hoiduti. Piiblitegelased olid rikkalikult riietatud ja kaetud, millest on näha kristluse suhtumist palja keha kujutamisse. (Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile)